Keel ja kõne

Järgnevalt antakse ülevaade kõnetegevuse põhikategooriatest – keelest ja kõnest, mis on kognitiivse arengu ühed olulisemad tegurid. Keelt vajab inimene, et suhelda teistega ühiskonnas.

Igapäevane keelekasutus annab meile järjepidevat mõttetööd, mõtlemine ja keel on kaks lähedalt seotud psüühilist funktsiooni. Ent keele otstarbeks on ka meelelise tunnetuse vahendamine, organiseerimine ja täpsustamine. Väikelaps omandab keele selgeks õppimise käigus rikkaliku varu sõnades talletatud teadmisi ja praktilisi oskusi. Kõne on inimesele niihästi sõnaline mõtlemise aluseks kui ka suhtlemisvormiks. Keel annab sõnadega indiviidile edasi täielikult valmis kujundatud suhete arusaamise süsteemi. Selles  valikus laiendab laps ainult seda, mis temale sobib, minnes uhkelt mööda sellest, mis ületab tema taseme mõtlemise.

Laste kõne areng jaguneb nelja perioodi. Neist kolm langevad esimesse kolme eluaastasse. Need on häälikuline periood (koogamine ja lalisemine), sõnalise arengu periood (üksikud sõnad) ja lause periood (2- kuni 3- ja enama sõnalised lihtlaused). Neljas periood on jutustamine: kõrvallausete moodustamine, mis saab alguse kolmanda eluaasta lõpus. Kõne arendamine kolme esimese eluaasta kestel on hädavajalik nii suhtlemiseks laste ja täiskasvanutega kui ka lapse psüühiliste protsesside täisväärtuslikuks arendamiseks.

Laps omab kõnevõimet üksnes sotsiaalses keskkonnas. Tema ülesanne on avastada keele sõnavara ja grammatikareeglid, mida räägivad ümbritsevad täiskasvanud või vanemad lapsed. Reeglid ehk grammatika ongi see, mis annab keelele selle ebatavalise jõu, sest võimaldab moodustada lõpmatult suurel hulgal sõnakombinatsioone. Sõnavara kasvab kiiremini lastel, kes omandavad rohkem esemete nimetusi. Varase sõnavara areng on väga tihedalt seotud väikeste laste kogemusega sellest, kuidas tuttavad täiskasvanud sõnu tuttavates kontekstides kasutavad. Veel enne, kui laps ütleb oma esimesed sõnad, saab ta aru paljudest sõnadest ja lihtsatest lausetest. Pärast esimeste sõnade ütlemist hakkab lapse sõnavara täienema kiires tempos.

Lapse teisel eluaastal arusaamine sõnadest laieneb. Laps saab aru tihti tema juuresolekul kasutatud esemete ja tegevuste nimetustest ning inimeste nimedest. Lihtsustatud nimisõnadele lisanduvad üksikud tegusõnad. Kõne kujuneb suhtlemisvahendiks täiskasvanu ja lapse vahel. Tänu kõnele saab seletustega muuta lapse meeleolu. Enne teise eluaasta lõppu lisanduvad omadussõnad. Laps hakkab sõnu käänama ja pöörama, nimetab pildil igapäevasest elust tuntud esemeid ja olendeid ning viimaste tegevust. Kõnest arusaamise tõttu areneb taju. Ta hakkab võrdlema esemeid ja tegevusi. Areneb mõtlemine. Laps hakkab järeldusi tegema.

Järgnevalt ülevaade 2-ja 3-aastase lapse kõne arengust. Lapsel esinevad praktilises kõnes ealiste iseärasustena häälikute asendamine sõnas, sõna algus- või lõpuhäälikute puudumine ja peenendamine (palatalisatsioon). Kõigi nimetatud iseärasuste üheks põhjuseks on lapse sõnavara kiire kasv, millega võib kaasneda sõnalise väljendumise tempokus ja teatavate häälikute järjestikuse hääldamise ebakindlus. Teise eluaasta lõpust algab lapsel grammatika, eelkõige vormiõpetuse (morfoloogia) omandamine. Perioodi algust näitab see, et laps hakkab kasutama kahesõnalauseid, mis kestab kogu koolieelse ea ja jätkub koolieas kuni üheksanda-kümnenda eluaastani.

Lapse kõne arengut mõjutab kõige enam keskkond, kus ta elab, tegutseb, suhtleb täiskasvanute ja teiste lastega. Suhtlemisel on kõne arengus oluline osa. Suhtlusprotsessi tuleks vaadelda eraldi nii tasandilt täiskasvanu-laps-täiskasvanu kui ka tasandilt laps-laps.

Suhtlustasandil laps – täiskasvanu (1,5 – 3 a.): e. tegevuslik- situatiivne suhtlemine, mille puhul ettepanek koostegevuseks tuleb esmalt täiskasvanult, kes on ka ise tegutseja ja kõneleja. Laps matkib tegevust. Täiskasvanu kasutab kommenteerimiseks lühikesi lauseid, laps aga omandab kuuldud sõnavorme ja lausemalle. Lapse kõne areneb ühesõnalausungitest dialoogini. Paraneb ka kõnest arusaamine. Seda hõlbustab kõnet saatev tegevus. 

Esialgu koosneb lapse lause kahe ühesõnalause ühendamisest. Lauset alustab laps kas oma nimega või siis hiljem asesõnaga mina, ma.

Kaheaastast last iseloomustavad järgmised omadused: kordab täiskasvanu poolt öeldud lauseid, hakkab tegema lihtsaid järeldusi, eraldab põhivärve, käänab, pöörab sõnu, kasutab tegu-, omadus- ja määrsõnu.

Kolmeaastane laps on omandanud suure osa kõnehäälikutest. Erandiks võib olla r-häälik, sageli ka s ja k.

Kolmeaastase lapse sõnavara kasvab kiiresti. Nüüd tahab ta palju teada saada ja küsimusigi on tal palju. “Kus?” “Millal?” “Miks?” küsimused on orienteeritud seoste selgitamisele.

Kolmeaastast last iseloomustavad järgmised oskused: hakkab tarvitama grammatilisi vorme, kuulab huviga täiskasvanu juttu ja seletusi, saab aru jutu sisust, täiskasvanu abiga kordab tuttavaid jutukesi, kõnesse ilmuvad mitmesõnalause ja lühem liitlause, kasutab aktiivselt tegu-, omadus- ja määrsõnu, küsib palju, eriti: “Miks?”, kasutab ka minevikuvorme, nimetab ja eraldab värve.

Järgnev tasand suhtlusprotsessis laps-laps on niisama tähtis kui eelpool kirjeldatud lapse ja täiskasvanu vaheline suhtlemine.

Suhtlemise laps – laps tasandi eripäraks on suhtluspartnerite võrdsus, mida ei ole lapse ja täiskasvanu vahelises suhtes. Võrreldes täiskasvanuga suhtlemist peab laps eakaaslasele oma mõtteid põhjalikumalt selgitama. Kui partner teda ei mõista või kui ta oma otsustes kahtleb, pöördub ta täiskasvanu poole. Laste kõnes suureneb lisaks nimisõnadele ka tegusõnade (on vaja suunata kaaslast) ja hinnanguliste omadussõnade hulk. Suhtluses aset leidev tegevuse kordamine viib lapse tähelepanu tegevuse sõnalisele taustale. Areneb sõnavara, omandatakse lausemallid. Areneb ka lastevaheline dialoog, mis esialgu on laialivalguv, kus iga laps räägib oma teemal kaaslast kuulamata.

Kokkuvõttes on lapse kõne arengus väga oluline roll nii laste omavahelisel suhtlemisel kui ka täiskasvanu suhtlemisel lapsega. Viimase puhul võiks juhinduda järgmistest nõuannetest:

·        Lapsega koos mängides tuleb rääkida tema mänguasjadest;

·        kasutada lapse kõne ergutamiseks inim- ja loomakujukesi;

·        luua situatsioone, et laps saaks rääkida;

·        raamatuid ette lugedes ja pilte vaadates küsida lapse käest küsimusi loetud jutu kohta;

·        mängida otsimise mänge, lasta tal lugu jutustada;

Kuulamisoskus on keelekasutuse esimesi osaoskusi. Kuulmisvõime on lapsele sündides kaasa antud, ent see vajab arendamist kuulamisoskuseks. Kõne arengu seisukohast on kuulamisoskuse arendamine koolieelse ea tähtsamaid ülesandeid. On oluline, et kuulamisoskus kujundatakse enne seda, kui laps jõuab lugemise ja kirjutamiseni. Oskus hakata kasutama tegevust saatvat kõnet kujuneb lapsel pikkamööda. Täiskasvanuga igapäevase koostegutsemise käigus kujuneb arusaamine täiskasvanu lausete sisust. Kuulamisoskus on aluseks rääkimisele, lugemisele ja kirjutamisele. Tegevusi ja mänge tuleb toetada kõnega, haarates juurde liisusalme, sõrmemänge ja luulet. Nende tegevustega anname väikelapsele võimaluse omandada emakeele suulist vormi. Sel perioodil on keel ja tegevus lahutamatult seotud.

1-2 aastane laps kasutab 3 kuni 5 – sõnalisi lauseid. Sõnade tagavara tõuseb 300-ni. Kasutab sõnu “anna”, „otsas“, „ära/peidus“. Osutab esemele või pildile ning küsib “Mis…?” Nimetamisel näitab tuttavaid esemeid. Hakkab ennast nimetama nimepidi. Mõistab ja täidab lihtsaid sõnalisi käsklusi ning korraldusi: too, vii, anna, võta, pane jt. (Kelder 1980).

2–3 aastane laps oskab igapäevaelus kasutada sadu sõnu, võibolla isegi üle tuhande. Ta moodustab neist lauseid. Laps on avastanud, et küsimuste esitamisega on hea täiskasvanu tähelepanu pälvida ja ka informatsiooni hankida. Küsisõnadeks on peamiselt “Kes?” ja “Kus?”. Varasem kalduvus pudikeelt rääkida on peaaegu kadunud. Üks keelelise küpsuse märke on see, et laps kasutab järjepidevalt ja õigesti asesõnu “mina” ja “sina”. Lapse kõne ja keelekasutus muutuvad sellel eluperioodil terviklikumaks, kuna ta sõnavara on suurem, grammatikareeglitest arusaamine paranenud ja ta ise enesekindlam.

3-3,5 aastasel lapse kõnes muutuvad laused  pikemaks. Laps ei püüa enam oma mõtet paari sõnaga väljendada, vaid ühendab selleks neli või viis sõna. Nüüd kasutab laps igapäevaste objektide ja inimeste kirjeldamiseks omadussõnu. Lapse lemmiktegevusi on kuulata täiskasvanu loetavat või jutustavat juttu. Lapsele meeldib jutte kuulata ja nüüd elab ta neile ka rohkem kaasa, näiteks ettelugemise ajal sekkudes ja vesteldes. Kõne edenemine jätkub ning laps muutub sõnade, fraaside ja lausete kasutamisel aktiivsemaks. Ta kombineerib sõnu, hoiakuid ja näoilmeid ning muudab oma esituse elavaks ja huvitavaks. Sõnad voolavad vabamalt ja ilma pingutusteta.

Koolieelses eas lapse keelekasutus areneb suure kiirusega. On täheldatud, et oluline tõus ilmneb 4-aastase lapse oskuses edasi anda lihtsat jutukest ning kasutada oma jutus üha keerulisemaid lauseid. Nimetatud vanuses laps kasutab 1500-1600 sõna ning kõnekeelest saab asendamatu vahend ümbritseva uurimisel ning küsimuste esitamisel. Hilisema koolieelse ea (6-7 aastat) jooksul on laps võimeline kasutama täiskasvanule omast keelekasutust, mille sõnavarasse kuulub üle 2000 sõna.

Kokkuvõttes võib eelnevate alapeatükkide kohta öelda, et kasvukeskkond on lapse arengu toetaja. Selles kujunevad tajude, kujutluste, mälu ja mõtlemise protsessid. Lapsevanema juhendamisel ja toetamisel omandab laps kõne, mis võimaldab tal end väljendada ja valmistuda  õppimiseks.

Artikkel toetub magistritööle "Lapsevanema huvid ja vajadused lapse arengu toetamisel ja kasvukeskkonna loomisel Jõelähtme vallas" Jelena Sepp