Areng on süsteemi korrapärane liikumine suurema diferentseerituse ja integreerituse poole. Arengust saab rääkida nii vaimses, sotsiaalses kui ka kehalises tähenduses. Arengukiirus on erinev. Vanuseastme piirid määrab ühelt poolt ümbritsevate inimeste kujunenud suhete ning teiselt poolt teadmiste, tegevusviiside ja võimete arengutaseme vaheline seos. Lapse ja täiskasvanu vahelisel suhtlemisel omandab laps teatud vilumused, kujunevad elementaarsed kujutlused, rikastuvad täiskasvanuga suhtlemise viisid, areneb kõne jne. Vanuseastme eripära määrab lapse elutingimuste, kasvatus- ja õpetamisvormide muutumine.

Liikumine, mäng ja tegevus soodustavad lapse kehalist ja psüühilist arengut. Varajases eas omandatud oskused on aluseks edaspidisele arengule. Varaealise lapse õigel kehalisel ja vaimsel arenemisel on suur osatähtsus isiksuse edaspidisel kujunemisel. Kui laps on füüsiliselt terve, areneb ta ka vaimselt. Arengu kiirus ja oskuste omandamine olenevad kasvatustingimustest. Lapse arengu seisukohalt loetakse määravaks kolme esimest eluaastat. Antud vanuses kujunevad ja arenevad intensiivselt motoorika ning tunnetustegevus (tähelepanu, taju, mälu, mõtlemine, kõne).

Kuna 1. kuni 3. eluaastani toimub lapse kiire areng ning kolmanda eluaasta lõpuks saab temast isiksus, siis oleks vaja vanemate toetust ja teadlikkust, kuidas väikelast arendada. Lapse üldiseks soodsaks arenguks on vaja nii emaarmastust, tähelepaneku ja sõbralikku suhtumist kui ka tema sensoorset ja vaimset stimuleerimist. Lapsel peab olema mänguasju, millega ta saab tegeleda. Lapsele rahuldust pakkuv tegevus koos helluse ja õrnusega tagabki normaalse arengu, seega ka intelligentsuse tõusu. Varases lapsepõlves ei ole õppimine lapsele töö. Kaasasündinud uudishimu ja sünnipärase tungi tõttu teadmist ning oskuste järele valmistab õppimine algselt ainult rõõmu. Vaadates teraselt kõike enda ümber, katsudes, maitstes, kuulates, häälitsedes, uurides, proovides, maha kukkudes, üles tõustes õpib laps pidevalt. Ta tunneb rõõmu õppimisest ja õpitu korduvast rakendamisest.

Last on võimalik kaasata huvitavatesse tegevustesse. Selleks tuleks lasta lapsel võrrelda taimi, loomi ja esemeid ning leida nende sarnaseid ning erinevaid osi. Sellega saab areneda tema vaatlusoskust ja analüüsivõimet (härjasilmal ja kesalillel on sarnased õied, aga erinevad lehed jms). Objekte sarnaste tunnuste alusel rühmitades ja rühmale iseloomulikku nimetust leides arenevad üldistamisoskus ja sünteesivõime. Lapsega koos tegutsev täiskasvanu peab seejuures väga hästi tundma mitte ainult lapse arengu seaduspärasusi, vaid ka tema huvisid, tegevuste eelistusi, mõtlemise eripära ja kõigi nimetatud komponentide kiiret muutumist koos lapse vanuse kasvuga.

Esimesel kolmel eluaastal on kõige olulisem omandada püsti kõndimine, verbaalne (kõnes) suhtlemine ja esemetega tegelemine. Kõndimise oskus laiendab lapse orienteerumisruumi ning võimaldab juurdepääsu kasvamiseks nii olulisele informatsioonile. Kiiresti areneb ka peenmotoorika. Laps õpib klotsidest ehitama ja omandab hea koordinatsiooni, mis on vajalik pliiatsi hoidmiseks, kääride kasutamiseks, nööpide kinnipanemiseks ning kingapaelte sidumiseks. Mitmekülgne käeline tegevus loob eeldused mõtlemise arenguks. Regulaarne mängimine ja harjutamine aitab lapsel omandada keerukamaid võtteid, mis nõuavad täpsemat kontrolli.

Toetudes Lev Võgotski sõnadele, siis on õppimine seotud vanusega, sest õppimine eeldab teatavat küpsusastet ja kindlaid eeldusi: mälu, tähelepanu, motoorikat jne. Õpetamise ja kasvamise protsesside jaoks osutuvad olulisteks just need protsessid, mis pole õppimise hetkeks veel küpsenud, mis asuvad küpsemise staadiumis. Õpetus on siis hea, kui ta on arengust ees ja kui laps on sellises tegevuses, mis sunnib teda ennast ületama.

Täiskasvanul on väga oluline roll lapse juhendamisel. Teadlik lapsevanem on ise aktiivne ja õpihimuline. Täiskasvanu on lapse erinevatel arenguperioodidel tähelepanelik, abivalmis, toetav ja innustav. Ta püüab lapsele pakkuda sobivaid tegevusi, mis arendaksid teda vaimselt, füüsiliselt, sotsiaalselt. Lapsevanem peab meeles pidama et:

·        Lapsele ei tohi õpetamisel survet avaldada. Kui tal ei ole õppimiseks tahtmist, ei tohi teda sundida, sest see teeks kasu asemel kahju;

·        väikelapseeas peab õppimine toimuma mängu vormis, nii et see pakuks rõõmu nii lapsele kui ka täiskasvanule;

·        väikelapse õppimise aluseks olgu tema enda aktiivne praktiline tegevus. Niisugused aktiivse tegevuse käigus omandatud kogemused rikastavad lapse silmaringi ja aitavad kaasa tema üldisele arengule;

·        arengut soodustab tegevuse mitmekesisus;

·        anda lapsele võrdlemise võimalusi, sest ilma selleta pole mõeldav ei edukas õppimine ega iseseisva mõtlemise arendamine.

Kuigi esimestel eluaastatel vajab laps väga palju täiskasvanu abi, tuleb lapsevanemal siiski arvestada lapse iseseisva toimetulekuga. Lapse arengut toetav täiskasvanu hindab lapse tublidust, annab nõu ja abistab vaid seal, kus seda tõepoolest vaja on, samas last märkamatult aktiivsesse tegevusse kaasates.

Toetub magistritööle "Lapsevanema huvid ja vajadused lapse arengu toetamisel ja kasvukeskkonna loomisel Jõelähtme vallas" J. Sepp