Tove Jansson kirjeldab oma jutustuses ”Nähtamatu laps”, mis juhtub lapsega, keda ei panda tähele ega armastata - ta kaob, muutub nähtamatuks. Nii juhtub ka lapsega, keda ei kuulata, kellega ei räägita ja kelle arvamustel pole tähtsust. Lapse loomulik areng häirub ja ta ei saa osa rikkast keelemaailmast. Keel aga on inimese liigiomane eneseväljendus- ja suhtlusvahend.

Järgnevalt ülevaade lapse keele arengust montessoripedagoogika järgi.

Esimese kahe ja poole aasta jooksul omandab laps keele. Lapse huvi on sel ajavahemikul suunatud kõnekeelele. Umbes nelja kuu vanuselt keerab beebi ennast hääle suunas ja jälgib tähelepanelikult rääkija suu liigutusi. Pooleaastase lapse suu motoorika on sedavõrd arenenud, et laps hakkab lalisema ehk täis- ja kaashäälikuid silpideks kokku panema ning oskab silpe ka kohe peale nende kuulmist matkida. 10-kuuselt hakkab laps kasutama oma emakeele häälikuid ja ütleb esimesed sõnad. Keele areng jätkub intensiivselt, pooleteiseaastane laps kasutab oma kõnes nimi- ja omadussõnu ning on õppinud, et kõigil esemetel on oma nimi. Kaheaastane laps hakkab kasutama ka teisi lauseosi ning kahepooleselt koostab juba lauseid ja kasutab õiget sõnade järjekorda. Lapse sõnavara on siiski veel üpris kasin ja järgmine arenguetapp ongi sõnavara laiendamine. Kahe ja poole aastane laps õpib umbes 10 uut sõna päevas. Kuueaastase lapse sõnavarasse kuulubki juba tuhandeid sõnu. Kolme ja poole kuni nelja ja poole aastane laps huvitub häälikutest ja tähtedest ning nende analüüsimisest. Kirjutama õppimine on sel perioodil lapse jaoks mänglevalt kerge. Kirjutama õppimisele järgneb huvi lugemise vastu.

Lapse kõne arengut on võimalik erinevatel viisidel toetada, eelkõige rääkides lapsega igapäevaste toimingute käigus. Tähtis on rääkida lapsega selges, lihtsas ja grammatiliselt õiges keeles. Kõnekeele arengu eelduseks on ka kuulmiselundite ja lihaste (suu, keel) normaalne areng. Võimalike arenguhäirete puhul tasuks üle kolmeaastaste laste puhul konsulteerida logopeediga. Üksikute puuduvate häälikute pärast pole muretsemiseks põhjust. Kui lapsel on aga raskusi häälikute eristamisel teineteisest või nende häälimisel vahetuvad häälikud omavahel, on tähtis kontrollida lapse kuulmist ja suu/keele motoorika arengut. Keele arengu häirete põhjuseid on erinevaid ja kõikide puhul on mõistlik abi ja nõuandeid otsida pigem varem kui hiljem.

Lapse keelearengu tähtsaim toetaja on lapse oma sisemine motivatsioon ja loomulik teadmisjanu. Esimese kuue eluaasta jooksul on lapsel keele arengu sensitiivne periood, mis on tundlikest perioodidest üks pikematest ja intensiivsematest.

Montessorimeetodi järgi on emakeele teemaala jagatud kolmeks:

1) Suuline keel
Erinevate raamatute, tekstide ja piltide abil õpib laps uusi sõnu ja saab ideid eneseväljenduseks, sealhulgas ka oma tunnete väljendamiseks. Väikesel tublil rääkijal peab olema piisavalt julgust ja eneseusku omi mõtteid välja öelda. Keskkond (sealhulgas meie) peab olema turvaline, last peab kuulmise asemel päriselt kuulama, temaga peab rääkima ja arvestama. Täiskasvanutena peame tähelepanu pöörama sellele, et lapsel oleks võimalik oma mõtteid väljendada, ilma et automaatselt tema lauseid lõpetaksime või teistele pidevalt oma lapse keelt “tõlgiksime”, rääkimata lapse keele ja mõtete üle naermisest.

Küll aga peaksime lapsele abiks olema mõtete liigitamisel ja selgitamisel. Näiteks selle asemel, et lapse tegevusi harjumuspärases oi-kui-tubli!-stiilis kommenteerida, võiksime hoopis lasta lapsel meile seletada, mida ja kuidas ta täpsemalt teinud on. Või hoopis neid asju lapsega koos arutada. Samal ajal koos lapsega häid tavasid harjutades. Alustades näiteks vestluspartnerile silma vaatamisest. Abi palumisest ja pakkumisest. Hoolimata sellest, kui tähtis asi meil öelda on, ei karju me seda teisest toast või toanurgast, vaid läheme selle inimese juurde, kellega rääkida tahame. Kui kaks inimest omavahel räägivad, siis jutule vahele ei segata jne. Lasteaias on meil (ja mujal) näiteks kasutusel selline süsteem, et kui täiskasvanu teise lapse või täiskasvanuga parajasti räägib või mingi muu tegevusega hõivatud on, siis laps tuleb ja puudutab meid õlast. Kui koheselt talle tähelepanu pole võimalik pöörata, siis puudutame lapse kätt märgiks “sind on märgatud, oota veidi”. Üks laps õpib, et tal on alati võimalus oma sõnum kiirustamata edasi anda ja teine laps võib kindel olla, et ka teda ära kuulatakse.

Montessoripedagoogikas jagunevad suulise keele harjutused omakorda kahte rühma:
a) sõnavara mitmekesistamine
b) keele täiustamine

2) Kirjakeel
Laps hakkab kirjutama umbes pool aastat enne lugema õppimist.
Kõnekeele harjutused, igapäevaelu harjutused ja meelte arendamise harjutused toetavad lapse mõtlemise arengut. Kirjutamisoskuse eelduseks on loogiline ja süstemaatiline mõtlemisoskus. Laps vajab kirjutamiseks piisavalt rikast sõnavara ja oskust häälikuid eristada ja analüüsida.

Laps õpib kõigepealt selgeks häälikud, seejärel häälikute sümbolid (tähed) ja need mõlemad ühendades õpibki kirjutama. Õppides sõnadest täht-tähelt häälikuid eristama, võib laps sõnu kirjutada, ilma et ta veel neid lugeda oskaks. Kuna tegemist on justnimelt häälikuanalüüsi harjutamisega, siis sõnu alguses ei loeta ja võimalikke vigasid ei parandata!

Esimesed kirjutama õppimise harjutused on metallkujundid ja häälikumäng. Metallkujundid aitavad lapse käe motoorikat kirjutamiseks ette valmistada. Häälikumängu käigus õpib laps eristama sõnadest kõigepealt algushäälikut, seejärel lõpuhäälikut ja lõpuks sõna keskel olevaid häälikuid. Häälikumängu võtame erinevaid sõnu kõikide tähestiku tähtedega. 
Seejärel tutvub laps häälikute sümbolitega ehk liivapaberitähtedega. Alustatakse väiketähtedest! Sõrmega tähekuju järgides (“käsi on meele töövahend”, tähekuju talletub ka lihasmällu) ja samal ajal tähte häälides.

Kui laps oskab häälikuid tähekujuga seostada, on ta valmis ladumistähtede abil sõnu koostama.
Seejärel harjutab laps tähekujude kirjutamist kriidiga tahvlile ning õpib tähtede asetsemise joonestikul.
Pliiatsiga paberile kirjutamine on järgmine samm. Alustatakse üksikutest tähtedest, liigutakse edasi sõnadega, hiljem võib laps erinevaid tekste ümber kirjutada ja ise väikeseid lugusid kirjutada.
Tähenimedega ning suurte (algus)tähtedega tutvub laps alles nüüd. Samuti tutvustatakse lapsele erinevaid kirjavahemärke.

3) Lugemine
Lugemisoskus tähendab oskust aru saada kellegi teise poolt kirjutatud tekstist. Montessori peab kirjutamis- ja lugemisoskust teineteisest selgelt erinevaks, samuti on erinevad nende oskuste õppimisviisid.

”Experience has taught me to distinguish clearly between writing and reading and has shown me that the two acts are not absolutely contemporaneous. I do not consider as reading the test which child makes when he verifies the word that he has written. He is translating signs into sounds, as he first translated sounds into signs. In this verification he already knows the word and has repeated it to himself while writing it. What I understand by reading is the interpretation of an idea from the written signs. Writing as described is a fact in which the psycho-motor mechanism prevails, while in reading, there enters a work which is purely intellectual.” -Maria Montessori-

Lugemine on keeruline protsess: kõigepealt on tarvis eristada, et lause koosneb sõnadest. Seejärel peab oskama eristada sõnadest tähti ja teadma, kuidas need häälduvad. Häälikud peab omakorda sõnadeks ühendama, sõnast aru saama ja lõpuks veel sõnad lauseks liitma ja lausest aru saama. Montessori on lugema õppimist toetavad vahendid loonud nii, et iga osa sellest õppimisprotsessist käsitletakse eraldiseisvana. Ettevalmistatud keskkond ja täiskasvanu pakuvad lapsele pidevalt palju keelelisi kogemusi ja õpetavad last kirjandust ja raamatuid armastama.

Esimene lugema õppimise harjutus on esemekarbid/lugemiskarbid. Karpides on sarnaselt häälikumängule väikesed esemed, kuid nüüd on lapse ülesandeks lugeda ja leida igale esemele oma nimelipik.

Kerli-Kristi Allikvee 11 Jaanuar 2018

https://www.montessorieesti.ee/et/blogi/teooria/37-emakeel