Areng on süsteemi korrapärane liikumine suurema diferentseerituse ja integreerituse poole. Arengust saab rääkida nii vaimses, sotsiaalses kui ka kehalises tähenduses. Arengukiirus on erinev. Vanuseastme piirid määrab ühelt poolt ümbritsevate inimeste kujunenud suhete ning teiselt poolt teadmiste, tegevusviiside ja võimete arengutaseme vaheline seos. Lapse ja täiskasvanu vahelisel suhtlemisel omandab laps teatud vilumused, kujunevad elementaarsed kujutlused, rikastuvad täiskasvanuga suhtlemise viisid, areneb kõne jne. Vanuseastme eripära määrab lapse elutingimuste, kasvatus- ja õpetamisvormide muutumine.

Üldjuhul vaadeldakse arengukeskkonnana perekonda, kaaslaste rühma ning elukeskkonda. Lapse esmaseks ja samas ka kõige mõjuvõimsamaks ning spetsiifilisemaks arengukeskkonnaks ja –faktoriks on kahtlemata perekond. Eakaaslaste ja muu koduväliste arengukeskkonna mõju lisandub alles hiljem.

Laps on väga paljude sidemete abil perekonnaga seotud. Siin põimuvad suhted ema ja isa, õdede ja vendade, vanavanemate ja sugulaste vahel. Laps jäljendab, talletab ja võtab kõike õige mudelina, olgu see siis hea või halb.

Perekond on hierarhia, kus kõige suurem vastutus lasub lapsevanematel. Vanemad on kohustatud oma lapse eest vastutama, ta üles kasvatama ja arendama. Perekonna edukaks toimimiseks ja kooseluks on oluline, et kõik pereliikmed panustavad ühisesse ellu. Traditsioonilistes ühiskondades peetakse tavapäraseks perekonda, mille moodustavad ema, isa ja lapsed, varasematel aegadel lisaks nendega koos elavad vanavanemad. Emad kulutavad laste eest hoolitsemisele rohkem aega ning on lapse jaoks lähedasemad, isad seevastu mängivad koos lastega ja võtavad ette erinevaid aktiivseid tegemisi. Isade toetava tegevuse tulemusena laste kasvatamisel on lastel täheldatud paremaid tulemusi koolis ja eakaaslaste grupis. Vanavanematel on laste käitumisele nii otsene kui ka kaudne mõju. Kaudne, näiteks vanavanemad toetavad oma lapsi rahaliselt või emotsionaalselt, otsene – vanavanemad kuuluvad samasse leibkonda ja on laste ajutised hooldajad, kui mõlemad vanemad tööl on. Vanavanemad annavad edasi infot ja väärtushinnanguid, on tähtsad suhtluspartnerid ning on emotsionaalseks toeks, kui laps on oma vanematega riius.

Lapse kasvatamine algab esimestest elupäevadest. Naeratus, hellad sõnad, puudutused, süles kandmine, rinnaga toitmine – sellest kujuneb vaevumärgatav, kuid samas nii vajalik kasvatamise vorm, mida täiskasvanud nimetavad emotsionaalseks suhtlemiseks. 

Lapse võimete arendamiseks on vajalik, et ta oleks ümbritsetud rikkalikke aistinguid pakkuva keskkonnaga ja et tal oleks võimalik ümbritsevat uurida ilma suuremate piiranguteta 

Lapse loomulik huvi (kui seda pole halvustatud ega piirata püütud) juhib teda ümbritseva elu tähelepanemise, vaatlemise ja kuulamise oskuseni. Huvi paneb teda mõtlema nähtu ja kuuldu üle, ühendama uusi teadmisi senistega, korrastama neid arutlusi eakaaslaste ja/või täiskasvanutega. Huvi tekitab tegutsemisideid, milles seotakse uurimise käigus teada saadu kujuteldavaga, vallandades sageli imepäraseid fantaasialende. Kõige selle tulemusena arenevad tajud, kujutlused, mälu ja mõtlemine ning hakkavadki moodustuma eluaegseks õppimiseks vajalikud alusoskused.